Emadepäev möödus meie pere jaoks nukra alatooniga, sel päeval sai mulda mu Memm, kes suri jaanuaris. On nagu on ja kurbus jääb, temaga koos võeti minult ära mu side lapsepõlvega, sest just tema oli mu lapseea suurim tugi, inimene, kes oli ainsana alati olemas ja alati tulemas, kui vaja oli ja vahel ka siis, kui vaja polnudki.
Ei mõista ma inimesi, kes oma kallite haudadel käia ei taha, minu jaoks saab see haud kindlasti kohaks, kus käia ja olla.
Minu suur laps on minust kaugel ja emadepäeval ühendas meid internet. Küll oleks tahtnud temaga koos olla, aga mis parata.
Väiksem oli koolis ilusa kaardi teinud ja tõi lille ka ning aina kallistas.
Kokkuvõttes jääb üle nõustuda sellega, et rahul võib olla see ema, kelle lapsed kannavad edasi tema enda väärtushinnanguid. Poja kohta ei julgegi veel täpselt öelda, tema alles kujundab oma arvamisi. Tütre puhul võin küll rahul olla ja öelda, et tema on suur osake minust. Temaga rääkides imestan aina, tihti tekib tunne, et ta räägib minu mõtetest ja tihti kasutab selleks minu sõnu ja päris sageli on nii, et tean juba ette, mida ta asjadest arvab. Ju ma siis võin rahul olla.
No comments:
Post a Comment