Imelik on olla pühapäeva hommikul kodus nii, et poega ei ole. Imelik tunne, kui lapsed on suured ja neil on oma tegemised ja käimised ja nad ei klammerdugi enam su külge nagu sa harjunud oled.
Pojal oli eile elu esimene eksam,emakeele etteütlus. Eks me pabistasime, sest ta teeb palju vigu kas siis lohakusest või sellest, et ta on oma tegemistes selline laps, kes vajab aega. Kiire tempo ei ole tema tugevaim külg. No oli nagu oli, aga laps sai hindeks "5" ja sellega on kolmas klass tegelikult läbi. Kohe eile sõitsid nad klassiga kaheks päevaks looduslaagrisse. Õhtul kui helistasin teatas ainult, et läheb hambaid pesema ja kõik on korras. Vat nii, ei mingit koduigatsust. Oeh, eks peab leppima, et see aina enam nii hakkabki olema nüüd.
Tütar helistas ka eile õhtul, neil olid võistlused hästi läinud. Täna öösel sõidab ta sealt, kusiganes see oligi, tagasi Dijonisse ja võtab asjad ning varahommikul Pariisi. Homme lõunane lend toob ta juba Tallinnasse ning sealt kohe ka edasi koju.
Minu jaoks tähendab see seda, et suvi võib alata, lapsed on kodus.
Teile soovin ka ilusat suve ootamist, sest nagu mu vanaema tavatses öelda:"No küll ta tuleb, kus ta..... jääb!"
No comments:
Post a Comment